Arvestades keerulisi arenguid turgudel ning majandusaasta aruande koostamiste hooaega, siis on asjakohane meelde tuletada ja teada, et Raamatupidamise Toimkonna juhendi (RTJ) 5 “Materiaalsed ja immateriaalsed põhivarad” punkt 54 nõuab raamatupidamiskohustuslasest majandusüksuse juhtkonnalt kriitilist hinnangut-analüüsi, kas tegutsemiskeskkonnas esineb asjaolusid-märke, mis viitavad majandusüksuse materiaalsete ja immateriaalsete põhivarade väärtuse langusele.
Materiaalsete ning immateriaalsete põhivarade rühmad jagunevad bilansiskeemi kohaselt järgmisteks gruppideks/alakirjeteks:
Materiaalsete põhivarade grupid on (bilanssi koostades võib täiendavalt liigendada):
- maa, ehitised (hooned, rajatised, teed);
- masinad ja seadmed (tootmisseadmed, transpordivahendid ja muud seadmed);
- muud materiaalsed põhivarad (inventar, mööbel, kontoritehnika);
- lõpetamata ehitised ja ettemaksed.
Immateriaalsete põhivarade grupid on (bilanssi koostades võib täiendavalt liigendada):
- firmaväärtus (äriühenduste käigus tekkinud firmaväärtus vastavalt RTJ 11);
- muud immateriaalsed põhivarad;
- ettemaksed immateriaalsete põhivarade eest.
Juhendis kirjeldatud põhivarade väärtuse vähenemisele viitavateks asjaoludeks on:
- majandusüksuse vara turuväärtus on langenud oluliselt kiiremini, kui võiks eeldada, lähtudes aja möödumisest või vara normaalkasutusest. Näiteks indikeerivad vara turuhindade muutusi muuhulgas ka majandusüksuse enda ning teiste turul osalejate tehingud sõltumatute osapooltega sarnaste varadega – st et (turul) eksisteerivad tehingud raamatupidamisväärtusest madalamate hindadega on indikaatoriks võimalikule varade väärtuse vähenemisele;
- üldine majanduskeskkond ja turusituatsioon, milles majandusüksus tegutseb, on halvenenud ja sedakaudu on tõenäoline, et varast genereeritav rahavoog ja/või genereeritav tulu väheneb. Näiteks rendi rahavoo summa vähenemine on indikaatoriks kinnisvara kasutusväärtuse vähenemisele;
- finantseerimistoodete intressimäärad on tõusnud, mistõttu majandusüksuse varade kasutusväärtuse arvutamisel kasutatav diskontomäär on tõusnud ja vara kasutusväärtus sedakaudu langenud. Näiteks majandusüksuse finantskohustusi refinantseerides (nt uute laenu- või liisinglepinguid sõlmides või olemasolevaid lepinguid uuendades-pikendades jmt) pakutavate intressimäärade kasv, mis võib toimuda ka läbi teenustasude jmt kasvamise, on indikaatoriks varade väärtuse vähenemisele;
- majandusüksuse netovara väärtus on suurem majandusüksuse turuväärtusest. Kuna majandusüksuse netovara kujuneb varade ja kohustiste raamatupidamisväärtustest (netovara=varad-kohustised), siis madalam turuväärtus on indikaatoriks, et varade raamatupidamisväärtused võivad olla põhjendamatult kõrged (nt ka tulenevalt kunagisest kõrgest soetusmaksumusest, ebamõistlikust amortiseerimistempost, varade prognoositust kiiremast moraalsest vananemisest vmt);
- majandusüksuse varade füüsiline seisund on järsult halvenenud. Järsk halvenemine kaasneb tavapäraselt mingi õnnetuse või katastroofiga, aga võib olla ka näiteks vara mittesihipärase kasutamise tulemus;
- varast või varade grupist saadavad tulud on väiksemad planeeritust. Seda tüüpi hinnang eeldab varasemalt koostatud prognoosi või eelarve olemasolu (võrdlust planeeritud tulemus versus tegelik tulemus) ning tavapäraselt koostatakse selliseid prognoose või eelarveid suuremate investeerimistegevustega ja/või -otsustega seoses;
- ettevõte kavatseb lõpetada mõningaid tegevusvaldkondi või sulgeda mõningaid osakondi või müüa varasid planeeritust varem. Varade väärtuse võimalikku vähenemist indikeerib selline situatsioon läbi nn parima kasutusotstarbe – kui varade hoidmisest/kasutamisest tekiks suurem tulu (või väiksemad kulud) kui tekib varade võõrandamisest/likvideerimisest, siis varade edasist kasutamist ei lõpetataks.
Kui esineb mõni eelloetletud asjaoludest-märkidest, siis tuleb läbi viia vara väärtuse test, mille käigus leitakse vara kaetav väärtus ning võrreldakse seda sama vara raamatupidamisväärtusega ehk bilansilise väärtusega (väärtusega, millega vara on raamatupidamises arvel ning kajastub sedakaudu finantsaruannetes):
kas
vara bilansiline väärtus ≤ vara kaetav väärtus
või
bilansiline väärtus ≥ vara kaetav väärtus.
Aastaaruande tarbeks kasutatav(ad) vara väärtuse hinnang(ud) tuleb koostada bilansikuupäeva seisuga.
Kaetav väärtus on RTJ 5 punkti 56 kohaselt võrdne kahest kõrgemaga: (i) vara õiglasest väärtusest (miinus müügikulutused) või (ii) kasutusväärtusest. Seejuures eksisteerib vara allahindluse vajadus ainult juhul, kui nii vara õiglane väärtus (miinus müügikulutused) kui ka vara kasutusväärtus on väiksemad bilansilisest maksumusest:
|
Kaetava väärtuse hindamise tulemus:
|
Korrigeerimisvajadus(e puudumine)
|
|
vara bilansiline väärtus > vara õiglane väärtus (miinus müügikulutused)
ja
vara bilansiline väärtus > vara kasutusväärtus
|
NB! Tekib vara raamatupidamisväärtuse allahindlusvajadus ning uueks raamatupidamisväärtuseks loetakse vara kasutusväärtuseni allahinnatud väärtus
|
|
vara bilansiline väärtus ≤ vara õiglane väärtus (miinus müügikulutused)
ja
vara bilansiline väärtus > vara kasutusväärtus
|
Vara raamatupidamisväärtuse allahindlusvajadust ei ole ning jätkatakse vara senise raamatupidamisväärtusega
|
|
vara bilansiline väärtus > vara õiglane väärtus (miinus müügikulutused)
ja
vara bilansiline väärtus ≤ vara kasutusväärtus
|
Vara raamatupidamisväärtuse allahindlusvajadust ei ole ning jätkatakse vara senise raamatupidamisväärtusega
|
|
vara bilansiline väärtus ≤ vara õiglane väärtus (miinus müügikulutused)
ja
vara bilansiline väärtus ≤ vara kasutusväärtus
|
Vara raamatupidamisväärtuse allahindlusvajadust ei ole ning jätkatakse vara senise raamatupidamisväärtusega
|
Vara õiglane väärtus on summa, mille eest on võimalik vahetada seda või sarnast vara teadlike, huvitatud ja sõltumatute osapoolte vahelises tehingus. RTJ 5 punkt 57 alusel tuleb vara õiglase väärtuse hindamisel lähtuda järgnevatest õiglase väärtuse määramisalustest-indikatsioonidest:
- vara siduvas (sõltumatute osapoolte vahelises) ostu-müügilepingus kokku lepitud vara müügihind; või
- vara siduva ostu-müügilepingu puudumisel vara turuväärtus aktiivsel turul; või
- vara siduva ostu-müügilepingu ja aktiivse turu puudumisel vara eeldatav müügihind sõltumatute osapoolte vahelises tehingus, võttes arvesse hiljutisi sarnaseid tehinguid samas tööstusharus.
Tihti esineb aga juhtumeid, kus ükski ülaltoodud tehingutepõhine õiglase väärtuse määramisalustest-indikatsioonidest pole usaldusväärselt tõendatav, mistõttu RTJ 5 punkti 58 kohaselt loetakse vara kaetavaks väärtuseks sellisel juhul tema rahavoo (tulude) genereerimisvõimel põhinevat kasutusväärtust:
kui
vara õiglane väärtus ei ole usaldusväärselt määratav,
siis (ja ainult siis)
vara kaetav väärtus on vara kasutusväärtus.
RTJ 5 punktis 59 kirjeldatust lähtuvalt koostatakse vara kasutusväärtuse hindamiseks realistlik (tuleviku)projektsioon hinnatava varaga seotud rahavoogude kohta ning arvutatakse prognoositud tulevaste rahavoogude nüüdisväärtus. Rahavoogude nüüdisväärtuste summa loetakse testimisel vara kasutusväärtuseks (hindamishetke seisuga).
Prognoosiperioodi pikkus sõltub eeldatavast varade kasulikust kasutusajast ning üldreeglina ei kasutata 5 aastast pikemaid prognoose. Lühema kui 5 aastase kasutusperioodiga varade puhul võetakse prognoosis varade võõrandamisest tekkiv rahavoog arvesse ainult juhul, kui vara on rahavoo vastu võõrandatav ning seda ka plaanitakse võõrandada – sellisel juhul sisaldab viimase kasutusaasta rahavoo prognoos ka vara võõrandamisest genereeritavat rahavoogu. Veel üle 5-aastase eeldatava kasuliku kasutuseaga varade korral, millele koostatakse järgneva 5-aasta rahavoogude prognoosi lisatakse viimase prognoosiaasta rahavoogudele hinnanguline summa vara võõrandamisest tekkivale rahavoole (5-aasta lõpus).
Vara kasutusväärtuse arvutusse kaasatavad rahavood sisaldavad kõiki vara jooksvast kasutamisest ja kasutusjärgsest müügist tulenevaid rahavoogusid, k.a vara hoolduseks ja remondiks vajalikke rahavoogusid. Samas ei kaasata vara kasutusväärtuse arvutusse rahavoogusid täiendavatest investeeringutest vara parendusteks (ega sellistest investeeringutest tulenevaid täiendavaid tulusid), finantseerimistegevusest (nt laenu tagasimaksed), tulevikus tehtavatest ümberstruktureerimistest, mille osas ettevõttel ei ole veel siduvat kohustust, ega võimalikke tulumaksu laekumisi ega makseid. Seega on korrektse prognoosi koostamiseks vajalik eristada laekumised ja väljamaksed vara kasutamiseks-käigushoidmiseks sellistest laekumistest ja väljamaksetest, mis on vajalikud vara kasutusotstarbe ja/või – taseme muutmiseks (ehk laekumised ja väljamaksed vara parendamisest).
Vara kasutusväärtuse leidmisel kasutatava tulevaste rahavoogude prognoosi näol on tegu juhtkonna hinnanguga. Seotud poole poolt hinnangute andmisega kaasneb oht, et hinnangud on mõjutatud liigsest optimismist tuleviku suhtes ning seetõttu kipuvad kolmandad osapooled selliste hindamiste tulemusi pigem mitte usaldama. RTJ 5 punkti 60 kohaselt on rahavoo projektsioonide koostamisel muuhulgas oluline veenduda, et neis ei esineks põhjendamatuid vastuolusid raamatupidamiskohustuslasest majandusüksuse ja majandusüksuse tegevusala/tööstusharu seniste tulemustega. Korrektne prognoos põhineb tõendatavatel argumentidel.
Vara väärtuse testis kasutatavate prognooside ja hinnangute usaldusväärsuse tõstmiseks tasub kaaluda nn „nelja silma printsiibi“ kasutamist ning sõltumatute ekspertide kaasamist ka siis, kui majandusüksuse juhtkond omab ise asjakohast kompetentsi ja kogemust.
Juhul, kui teil tekib teema kohta täiendavaid küsimusi, pöörduge palun BDO Eesti spetsialistide poole.